Meie lapsed on VEEL enamvähem võrdsed?
Viimased kümme aastat elasin Chicagos ja üks asi, mida Ameerika mulle väga selgelt õpetas, on see, kui kalliks võib ühiskonnale minna hariduslik ebavõrdsus.
Chicagos võib sõita autoga kakskümmend minutit ja jõuda ühest maailmast teise.
Ühes linnaosas kasvab laps teadmisega, et pärast keskkooli tuleb ülikool. Küsimus on pigem selles, milline.
Teises linnaosas kerkib pigem küsimus: Mis see ülikool ongi?
Võtame näiteks Chicago West Side'i West Garfield Parki.
Seal lõpetab keskkooli umbes 80% noortest. Keskkooli lõpetanutest läheb kohe kolledžisse edasi vaid 45%. Ja nendest, kes kolledžisse astuvad, jõuab kuue aasta jooksul kraadi või kutsetunnistuseni vaid 19%.
Ja tegelikult algab see lõhe palju varem.
Võtame kaks Chicago avalikku põhikooli.
Jõukas Lincoln Parkis asuvas Lincoln Elementarys vastas 2024/25. õppeaastal Illinoisi standardtestides klassitaseme nõuetele matemaatikas ligi 80% ja lugemises 85% õpilastest.
Sõidame mõned miilid lääne poole West Garfield Parki.
Melody Elementarys jõudis matemaatikas klassitaseme nõueteni vaid 4,7% ja lugemises 19,2% lastest.
Ühes koolis saab matemaatikaga nõutud tasemel hakkama kaheksa last kümnest.
Teises umbes üks laps kahekümnest.
Samas linnas. Samas avalikus koolisüsteemis. Vaid mõned kilomeetrid eemal.
Ma keeldun uskumast, et Lincoln Parki sünnivad lihtsalt targemad lapsed.
Nad sünnivad teistsugusesse postiindeksisse.
Ja kui lapse postiindeksist saab tema haridustee üks tugevamaid ennustajaid, ei räägi me enam ainult hariduse kvaliteedist. Me räägime ühiskonnast, kus ebavõrdsus hakkab päranduma ühelt põlvkonnalt järgmisele.
Ja just see on üks asi, mida ma Ameerikas elades olen õppinud väga kõrgelt Eesti puhul hindama.
Ja just siin tuleb mängu Eesti.
Kui ma ütlen, et meie lapsed on VEEL enam-vähem võrdsed, ei pea ma silmas seda, et Narva, Puhja ja Tallinna laps saavad matemaatikas sama hinde. Loomulikult ei saa.
Ma räägin millestki palju olulisemast: kui palju määravad lapse sünnikoht ja tema vanemate rahakott selle, kuhu tal üldse on võimalik jõuda.
Ja siin on meil põhjust enda üle uhke olla.
PISA 2022 järgi selgitab sotsiaalmajanduslik taust Eestis umbes 13% õpilaste matemaatikatulemuste erinevusest. OECD riikides keskmiselt on see näitaja 15%.
Ka lõhe kõige jõukama ja kõige ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga laste vahel on Eestis väiksem kui OECD-s keskmiselt: matemaatikas 81 PISA punkti Eestis versus 93 punkti OECD riikides keskmiselt.
Aga minu jaoks on kõige ilusam hoopis järgmine number.
10% Eesti kõige ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastest jõuab vaatamata oma stardipositsioonile matemaatikas Eesti õpilaste parima veerandi hulka.
See ongi minu jaoks hariduslik võrdsus.
Mitte see, et kõik saavad sama tulemuse.
Vaid see, et tagasihoidlikumasse perre sündimine ei kirjuta su tulevikku ette.
Et väikeses kohas kasvamine ei tähenda automaatselt väiksemaid unistusi.
Et Narva, Puhja ja Tallinna laps võivad pärast keskkooli seista sama ülikooli ukse taga.
Eesti ei ole võrdne ühiskond. Aga meie avalik haridussüsteem on olnud üks võimsamaid vahendeid selle ebavõrdsuse tasandamiseks.
Meile meeldib rääkida Eesti PISA tulemustest. Ja põhjusega.
Aga võib-olla ei ole meie haridussüsteemi kõige suurem saavutus üldse see, mitmendal kohal me mingis tabelis oleme.
Võib-olla on meie suurim saavutus see, et lapse postiindeks ei ole veel tema saatus.
Ja just sellepärast kasutan ma sõna VEEL täiesti teadlikult.
Sest ka Eesti numbrites on hoiatusmärk.
Aastatel 2012–2022 suurenes Eestis jõukama ja vaesema sotsiaalmajandusliku taustaga laste matemaatikatulemuste vahe.
See peaks meid kõiki natuke ärevaks tegema.
Meie hariduslik võrdsus ei ole loodusseadus.
See ei ole midagi, mille me kunagi valmis ehitasime ja mis nüüd lihtsalt igavesti püsib.
Seda on võimalik kaotada.
Ja kui ma vaatan täna Eesti hariduses toimuvat, siis just seda ma kõige rohkem kardan.
Mitte seda, et Eesti kukub mõnes rahvusvahelises edetabelis paar kohta.
Vaid seda, et ühel päeval hakkab ka Eestis lapse tulevikku liiga palju ennustama tema vanemate sissetulek ja postiindeks.
Ma olen kümme aastat elanud ühiskonnas, kus olen näinud, kuhu see tee võib viia.
Meil ei ole vaja seda viga ise läbi teha, et teada saada, mis teisel pool ootab.
Meil on Eestis veel midagi väga väärtuslikku.
Hoiame seda ja ehitame seda veelgi paremaks.
