Kui riik loob tühimiku, täidab selle turg. Ka hariduses

Ettevõtjad – kas keegi on juba uut eragümnaasiumi rajamas?

Kui mitte, siis võib-olla oleks just praegu õige aeg.

Sest tundub, et Eesti hariduspoliitika loob sellele järjest soodsamat pinnast.

Ja ma ei ütle seda rõõmuga.

Vastupidi.

See teeb mind väga murelikuks.

Viimased kümme aastat olen ma elanud Ameerikas.

Selle aja jooksul olen lõpetanud seal ülikooli magna cum laude, kasvatanud kahte last, näinud seestpoolt nende koolisüsteemi ning maksnud makse riigis, kus haridus võib ühele lapsele maksta rohkem kui 50 000 eurot aastas.

Ja mida rohkem ma täna Eesti hariduse üle loen, seda rohkem tekib mul üks väga ebamugav tunne.

Me hakkame vaikselt punuma olukorda, mille eest ameeriklased ise täna põgeneksid.

Kui mina oleksin täna põhikooli lõpetaja Eestis, siis ma ei tea, kas ma üldse pääseksin gümnaasiumi.

See kõlab isegi minu enda jaoks absurdselt.

Ma olin hea õpilane. Neljad ja viied tulid kenasti ära. Aga ma ei olnud see laps, kes oleks ainult õppinud.

Ma elasin.

Kaheksa tundi nädalas muusikakoolis. Samapalju klaveriharjutamist kodus. Gaidid. Õpilasesindus. Klassivanem. Ürituste korraldamine. Inimestega suhtlemine. Vastutamine.

Täna mõtlen ma hoopis nii.

Kas ma oma lastele peaksin Eestis ütlema, et jumala pärast ärge millegi muuga, kui õppimisega, tegelege?

Kas oleksin pidanud loobuma muusikast, loobuma gaididest, loobuma õpilasesindusest, et lahendada veel sada matemaatikaülesannet ja saada pool punkti rohkem?

Sest just sellise sõnumi me praegu noortele saadame.

"Ära raiska aega päris elule," "optimeeri ennast sisseastumiseks."

See on väga ohtlik mõtteviis.

Ameerikas olen ma õppinud veel midagi.

Seal ei ole hea haridus odav.

Kui tahad tõeliselt tugevat põhikooli või keskkooli, maksavad lapsevanemad sageli 30 000–60 000 eurot aastas ühe lapse kohta. Mõnes kohas veel rohkem. Ja siis tuleb Ivy League eraülikoolid... Phew... Sellest aga järgmine kord.

Eestis on meil olnud midagi, mida ameeriklased kadestaksid.

Üks maailma võrdsemaid haridussüsteeme.

Erakoolid on olemas, aga riik toetab neid pearahaga ning lapsevanem maksab peamiselt koolimaja, infrastruktuuri ja lisavõimaluste eest. See on hoidnud kvaliteetse hariduse veel paljudele peredele kättesaadavana.

Aga kui järjest rohkem lapsi jääb gümnaasiumist välja, juhtub midagi täiesti loogilist.

Vanemad hakkavad ostma alternatiivi.

Mitte sellepärast, et nad tahaksid erakooli.

Vaid sellepärast, et nad tahavad oma lapsele lihtsalt võimalust.

Ja nii hakkabki haridus tasapisi erastuma.

Täpselt nii on Ameerikas.

Mind teeb murelikuks veel üks asi.

Poisid.

Me kõik teame, et poisid küpsevad sageli hiljem. Nad leiavad ennast tihti spordis, muusikas, robootikas või hoopis kusagil töökojas midagi ehitades.

Nende tugevused ei mahu alati 15-aastaselt eksamitulemuste tabelisse.

Kas me oleme valmis leppima sellega, et järgmine põlvkond poisse jääb lihtsalt süsteemi hammasrataste vahele?

Haridus ei ole ainult eksamitulemus.

Haridus on ka julgus võtta vastutus.

Haridus on oskus inimesi juhtida.

Haridus on julgus ebaõnnestuda ja uuesti proovida.

Haridus on elu.

Ja just sellepärast häirib mind kõige rohkem vaikus.

Kuidas on võimalik, et tuhanded pered seisavad täna silmitsi olukorraga, kus tubli laps võib lihtsalt gümnaasiumist välja jääda... ja me räägime sellest nii vähe?

Võib-olla on aeg hakata vaatama haridust natuke laiemalt.

Mitte ainult läbi eksamitulemuste.

Vaid läbi selle, milliseid inimesi me tegelikult kasvatada tahame.

Pinnas on selleks Eestis väga hea! Parem, kui te arvatagi oskate. Pole vajadust alati lammutada, võib paremini teha ka edasi arendades.