# Liina Raud
> Ameerikast vaadates. Eestile mõeldes.
Public Ghost content for AI and LLM tooling. This file includes a bounded export of public pages first, then recent public posts.
Append `.md` to any post or page URL to get the content in Markdown (for example, `/example-post.md`).
## Pages
### Liina Raud?
URL: https://www.liinaraud.com/about/
Last updated: 2026-08-02T21:02:08.000Z
Mhmh. Hea küsimus.

Ma ei ole üks ametinimetus. Ma olen neid kandnud väga palju. Olen olnud juuksur, näitleja, poliitik, fotograaf, ettevõtja, galerist, turundaja, poliitik, tudeng ja ema, kes otsustas ühel hetkel oma elu teisele poole Atlandi ookeani ümber ehitada. Kõik need rollid on mind kujundanud, aga määratleb vaid üks: Ma olen **eestlane.**

Viimased kümme aastat olen elanud Ameerika Ühendriikides. Chicagos õppisin Columbia College'is fotograafiat, lõpetasin õpingud *magna cum laude* tunnustusega ning samal ajal ehitasin üles oma ettevõtteid loome- ja kultuurivaldkonnas. Olen töötanud koos kunstnike, ettevõtjate ja organisatsioonidega, aidates neil leida oma lugu ja jõuda inimesteni, kelle jaoks nende töö päriselt korda läheb.

Kõige rohkem on Ameerika mulle aga õpetanud midagi muud.

Ta õpetas, millises ühiskonnas ja ühiskondlike väärtuste sees ka väga palju ameeriklasi elada ei taha. Näiteks nagu ühenädalane puhkus aastas, tervishoiu*benefits* kui vabatahtliku orjumise präänik, ja vaid rikastele kättesaadav kõrgtasemel haridus. 

Need *AHAA* momendid ja arusaamised panid mind Eestit hoopis teise pilguga vaatama.

Ma näen Eestis võimalusi, mida Ameerikas ei ole. Ma näen Eestis seda, mida Ameeriklased ihaldavad. Ma olen näinud seda, millist Eestit ihaldada ei tasu. Just seepärast usun, et rahvusvaheline kogemus ei ole lihtsalt huvitav elulugu – see on tööriist, mis aitab teha paremaid otsuseid.

See veebileht sündis soovist neid mõtteid jagada.

Ma ei kirjuta selleks, et kellelegi meeldida või kellegagi võistelda. Kirjutan, sest usun, et Eesti väärib sisulisemat arutelu. Vähem loosungeid. Rohkem argumente. Vähem vastandumist. Rohkem uudishimu.

Mind huvitavad küsimused, mille vastused ei mahu ühe sotsiaalmeediapostituse sisse.

Kuidas peaks Eesti haridus valmistama lapsi ette järgmise kolmekümne aasta jaoks?

Millist ettevõtlust me tegelikult tahame toetada?

Kuidas ehitada riiki, kus inimesed ei tunne, et nad peavad edu nimel Eestist lahkuma?

Ja kuidas tuua maailma kogemus tagasi koju nii, et sellest sünniks midagi päriselt väärtuslikku?

Siit leiad minu kirjutised, projektid ja tähelepanekud. Mõned neist sünnivad kohtumistest õpetajatega, mõned ettevõtjatega, mõned reisidel ja mõned lihtsalt hetkedel, kui mõni mõte ei anna enam rahu.

Kui need kirjutised panevad sind aeg-ajalt kaasa mõtlema, küsimusi esitama või isegi minuga mitte nõustuma, siis täidab see leht oma eesmärki.

Tere tulemast.

— **Liina Raud**
### Võta minuga ühendust
URL: https://www.liinaraud.com/vota-minuga-uhendust/
Last updated: 2026-08-02T06:23:23.000Z
raudliina@gmail.com
## Posts
### Meie lapsed on VEEL enamvähem võrdsed?
URL: https://www.liinaraud.com/meie-lapsed-on-veel-enamvahem-vordsed/
Last updated: 2026-08-09T19:51:32.000Z
Viimased kümme aastat elasin Chicagos ja üks asi, mida Ameerika mulle väga selgelt õpetas, on see, kui kalliks võib ühiskonnale minna hariduslik ebavõrdsus.

Chicagos võib sõita autoga kakskümmend minutit ja jõuda ühest maailmast teise.

Ühes linnaosas kasvab laps teadmisega, et pärast keskkooli tuleb ülikool. Küsimus on pigem selles, milline.

Teises linnaosas kerkib pigem küsimus: Mis see ülikool ongi?

Võtame näiteks Chicago West Side'i West Garfield Parki.

Seal lõpetab keskkooli umbes 80% noortest. Keskkooli lõpetanutest läheb kohe kolledžisse edasi vaid 45%. Ja nendest, kes kolledžisse astuvad, jõuab kuue aasta jooksul kraadi või kutsetunnistuseni vaid 19%.

Ja tegelikult algab see lõhe palju varem.

Võtame kaks Chicago avalikku põhikooli.

Jõukas Lincoln Parkis asuvas Lincoln Elementarys vastas 2024/25\. õppeaastal Illinoisi standardtestides klassitaseme nõuetele matemaatikas ligi **80%** ja lugemises **85%** õpilastest.

Sõidame mõned miilid lääne poole West Garfield Parki.

Melody Elementarys jõudis matemaatikas klassitaseme nõueteni vaid **4,7%** ja lugemises **19,2%** lastest.

Ühes koolis saab matemaatikaga nõutud tasemel hakkama kaheksa last kümnest.

Teises umbes üks laps kahekümnest.

Samas linnas. Samas avalikus koolisüsteemis. Vaid mõned kilomeetrid eemal.

Ma keeldun uskumast, et Lincoln Parki sünnivad lihtsalt targemad lapsed.

Nad sünnivad teistsugusesse postiindeksisse.

Ja kui lapse postiindeksist saab tema haridustee üks tugevamaid ennustajaid, ei räägi me enam ainult hariduse kvaliteedist. Me räägime ühiskonnast, kus ebavõrdsus hakkab päranduma ühelt põlvkonnalt järgmisele.

Ja just see on üks asi, mida ma Ameerikas elades olen õppinud väga kõrgelt Eesti puhul hindama.

**Ja just siin tuleb mängu Eesti.**

Kui ma ütlen, et meie lapsed on VEEL enam-vähem võrdsed, ei pea ma silmas seda, et Narva, Puhja ja Tallinna laps saavad matemaatikas sama hinde. Loomulikult ei saa.

Ma räägin millestki palju olulisemast: kui palju määravad lapse sünnikoht ja tema vanemate rahakott selle, kuhu tal üldse on võimalik jõuda.

Ja siin on meil põhjust enda üle uhke olla.

PISA 2022 järgi selgitab sotsiaalmajanduslik taust Eestis umbes **13% õpilaste matemaatikatulemuste erinevusest**. OECD riikides keskmiselt on see näitaja 15%.

Ka lõhe kõige jõukama ja kõige ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga laste vahel on Eestis väiksem kui OECD-s keskmiselt: matemaatikas **81 PISA punkti Eestis versus 93 punkti OECD riikides keskmiselt**.

Aga minu jaoks on kõige ilusam hoopis järgmine number.

**10% Eesti kõige ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastest jõuab vaatamata oma stardipositsioonile matemaatikas Eesti õpilaste parima veerandi hulka.**

See ongi minu jaoks hariduslik võrdsus.

Mitte see, et kõik saavad sama tulemuse.

Vaid see, et tagasihoidlikumasse perre sündimine ei kirjuta su tulevikku ette.

Et väikeses kohas kasvamine ei tähenda automaatselt väiksemaid unistusi.

Et Narva, Puhja ja Tallinna laps võivad pärast keskkooli seista sama ülikooli ukse taga.

**Eesti ei ole võrdne ühiskond. Aga meie avalik haridussüsteem on olnud üks võimsamaid vahendeid selle ebavõrdsuse tasandamiseks.**

Meile meeldib rääkida Eesti PISA tulemustest. Ja põhjusega.

Aga võib-olla ei ole meie haridussüsteemi kõige suurem saavutus üldse see, mitmendal kohal me mingis tabelis oleme.

Võib-olla on meie suurim saavutus see, et lapse postiindeks ei ole veel tema saatus.

Ja just sellepärast kasutan ma sõna **VEEL** täiesti teadlikult.

Sest ka Eesti numbrites on hoiatusmärk.

Aastatel 2012–2022 suurenes Eestis jõukama ja vaesema sotsiaalmajandusliku taustaga laste matemaatikatulemuste vahe.

See peaks meid kõiki natuke ärevaks tegema.

Meie hariduslik võrdsus ei ole loodusseadus.

See ei ole midagi, mille me kunagi valmis ehitasime ja mis nüüd lihtsalt igavesti püsib.

Seda on võimalik kaotada.

Ja kui ma vaatan täna Eesti hariduses toimuvat, siis just seda ma kõige rohkem kardan.

Mitte seda, et Eesti kukub mõnes rahvusvahelises edetabelis paar kohta.

Vaid seda, et ühel päeval hakkab ka Eestis lapse tulevikku liiga palju ennustama tema vanemate sissetulek ja postiindeks.

Ma olen kümme aastat elanud ühiskonnas, kus olen näinud, kuhu see tee võib viia.

Meil ei ole vaja seda viga ise läbi teha, et teada saada, mis teisel pool ootab.

**Meil on Eestis veel midagi väga väärtuslikku.**

**Hoiame seda ja ehitame seda veelgi paremaks.**
### Kui riik loob tühimiku, täidab selle turg. Ka hariduses
URL: https://www.liinaraud.com/kui-riik-loob-tuhimiku-taidab-selle-turg-ka-hariduses/
Last updated: 2026-08-01T22:03:59.000Z
Ettevõtjad – kas keegi on juba uut eragümnaasiumi rajamas?

Kui mitte, siis võib-olla oleks just praegu õige aeg.

Sest tundub, et Eesti hariduspoliitika loob sellele järjest soodsamat pinnast.

Ja ma ei ütle seda rõõmuga.

Vastupidi.

See teeb mind väga murelikuks.

Viimased kümme aastat olen ma elanud Ameerikas.

Selle aja jooksul olen lõpetanud seal ülikooli magna cum laude, kasvatanud kahte last, näinud seestpoolt nende koolisüsteemi ning maksnud makse riigis, kus haridus võib ühele lapsele maksta rohkem kui 50 000 eurot aastas.

Ja mida rohkem ma täna Eesti hariduse üle loen, seda rohkem tekib mul üks väga ebamugav tunne.

Me hakkame vaikselt punuma olukorda, mille eest ameeriklased ise täna põgeneksid.

Kui mina oleksin täna põhikooli lõpetaja Eestis, siis ma ei tea, kas ma üldse pääseksin gümnaasiumi.

See kõlab isegi minu enda jaoks absurdselt.

Ma olin hea õpilane. Neljad ja viied tulid kenasti ära. Aga ma ei olnud see laps, kes oleks ainult õppinud.

Ma elasin.

Kaheksa tundi nädalas muusikakoolis. Samapalju klaveriharjutamist kodus. Gaidid. Õpilasesindus. Klassivanem. Ürituste korraldamine. Inimestega suhtlemine. Vastutamine.

Täna mõtlen ma hoopis nii.

Kas ma oma lastele peaksin Eestis ütlema, et jumala pärast ärge millegi muuga, kui õppimisega, tegelege?

Kas oleksin pidanud loobuma muusikast, loobuma gaididest, loobuma õpilasesindusest, et lahendada veel sada matemaatikaülesannet ja saada pool punkti rohkem?

Sest just sellise sõnumi me praegu noortele saadame.

*"Ära raiska aega päris elule," "optimeeri ennast sisseastumiseks."*

See on väga ohtlik mõtteviis.

Ameerikas olen ma õppinud veel midagi.

Seal ei ole **hea** haridus odav.

Kui tahad tõeliselt tugevat põhikooli või keskkooli, maksavad lapsevanemad sageli 30 000–60 000 eurot aastas ühe lapse kohta. Mõnes kohas veel rohkem. Ja siis tuleb Ivy League eraülikoolid... Phew... Sellest aga järgmine kord.

Eestis on meil olnud midagi, mida ameeriklased kadestaksid.

Üks maailma **võrdsemaid haridussüsteeme.**

Erakoolid on olemas, aga riik toetab neid pearahaga ning lapsevanem maksab peamiselt koolimaja, infrastruktuuri ja lisavõimaluste eest. See on hoidnud kvaliteetse hariduse veel paljudele peredele kättesaadavana.

Aga kui järjest rohkem lapsi jääb gümnaasiumist välja, juhtub midagi täiesti loogilist.

Vanemad hakkavad ostma alternatiivi.

Mitte sellepärast, et nad tahaksid erakooli.

Vaid sellepärast, et nad tahavad oma lapsele lihtsalt võimalust.

Ja nii hakkabki haridus tasapisi erastuma.

Täpselt nii on Ameerikas.

Mind teeb murelikuks veel üks asi.

Poisid.

Me kõik teame, et poisid küpsevad sageli hiljem. Nad leiavad ennast tihti spordis, muusikas, robootikas või hoopis kusagil töökojas midagi ehitades.

Nende tugevused ei mahu alati 15-aastaselt eksamitulemuste tabelisse.

Kas me oleme valmis leppima sellega, et järgmine põlvkond poisse jääb lihtsalt süsteemi hammasrataste vahele?

Haridus ei ole ainult eksamitulemus.

Haridus on ka julgus võtta vastutus.

Haridus on oskus inimesi juhtida.

Haridus on julgus ebaõnnestuda ja uuesti proovida.

Haridus on elu.

Ja just sellepärast häirib mind kõige rohkem vaikus.

Kuidas on võimalik, et tuhanded pered seisavad täna silmitsi olukorraga, kus tubli laps võib lihtsalt gümnaasiumist välja jääda... ja me räägime sellest nii vähe?

Võib-olla on aeg hakata vaatama haridust natuke laiemalt.

Mitte ainult läbi eksamitulemuste.

Vaid läbi selle, milliseid inimesi me tegelikult kasvatada tahame.

Pinnas on selleks Eestis väga hea! Parem, kui te arvatagi oskate. Pole vajadust alati lammutada, võib paremini teha ka edasi arendades.